Sügavuskaardi koostamine
Lihtsa sügavuskaardi koostamine pole nii keeruline kui esmapilgul tunduda võib. Esmalt tuleks hankida võimalikult täpne järve kontuur. Kõige lihtsam on see kopeerida kas kaardilt või aerofotolt. Eriti hea on väljavõte elektrooniliselt baaskaardilt koos täpsete koordinaatidega.
Kaardistamiseks tuleb mõõta sügavus kindlates punktides, mis kataksid kogu järve ning arvestaksid ka võimalikke morfomeetrilisi (näiteks kaldajoone keerukus, kiirelt muutuv sügavus) iseärasusi. Topograafiliste kaartide koostamisel tehakse mõõtmised enamasti 50 x 50 m ruudustiku kõigis sõlmpunktides. Ruudustik on mõistlik paigutada juba eelnevalt piisava suurendusega järvekontuurile. Asukoht määratakse kas GPSi (Global Positioning System) või väiksemate järvede puhul ka lihtsalt üle veekogu veetud köie abil (Joonis 4). Parim aeg kaardistamiseks on muidugi talv, kus jää peal töötades on mõõtepunktide omavahelise kauguse leidmine eriti lihtne.
Kaardistamiseks tuleb mõõta sügavus kindlates punktides, mis kataksid kogu järve ning arvestaksid ka võimalikke morfomeetrilisi (näiteks kaldajoone keerukus, kiirelt muutuv sügavus) iseärasusi. Topograafiliste kaartide koostamisel tehakse mõõtmised enamasti 50 x 50 m ruudustiku kõigis sõlmpunktides. Ruudustik on mõistlik paigutada juba eelnevalt piisava suurendusega järvekontuurile. Asukoht määratakse kas GPSi (Global Positioning System) või väiksemate järvede puhul ka lihtsalt üle veekogu veetud köie abil (Joonis 4). Parim aeg kaardistamiseks on muidugi talv, kus jää peal töötades on mõõtepunktide omavahelise kauguse leidmine eriti lihtne.
Valitud mõõtepunktis on sügavuse hindamisel parimaks vahendiks kerge loodipomm. Suvel on mõistlik kasutada ka Secchi ketast, kuna see ei vaju pehme sette korral väga sügavale. Moodsama tehnilise lahendusena võib kasutada ka digitaalset kajaloodi. Viiimased on võrdlemisi odavad ning kiired ja täpsed, kuigi kipuvad terava kihistuse ja lendmuda korral vahel ebatäpseid tulemusi andma.
|
Kui mõõtmised on tehtud, siis tuleks konkreetsetest üksikmõõtmistest moodustada samasügavusjooned, mis esitatakse kaardil tavaliselt 1; 0,5 või 0,1 m sammuga. Nende saamiseks kantakse mõõtmispunkte ühendavatele lõikudele lineaarse interpolatsiooni abil valitud sammuga väärtused. Olgu meil näiteks kaks sügavusmõõtmist, mille vahekaugus kaardil on 50 mm
Viiele meetrile vastava punkti asukoha leidmiseks kaht mõõtmispunkti ühendaval sirgel tuleb leida seos lõigu pikkuse ja sügavuse muudu vahel:
50 mm → 5,7 – 4,2 = 1,5 m
Seejärel, kasutades lihtsat ristkorrutist, arvutame
x mm → 0,8 m
x = 50 * 0,8/1,5 = 26,7 mm
Tulemuseks saame, et 5-meetrisele sügavusele vastav punkt asub kaardil 4,2-meetrise sügavusega punktist 26,7 mm kaugusel. Kõigil lõikudel olevate 5 m vastavate punktide ühendamisel saame 5 meetri isobaadi.
Tänapäeval on siiski juba olemas mitmeid tarkvarapakette, mis võimaldavad üksikute diskreetsete mõõtmiste tulemusi samajoontena kujutada ning lisaks lihtsatele sügavuskaartidele kujutada järvenõgu ka kolmemõõtmelisena. Ka loodimised ja asukoha määramine on omavahel ühendatud digitaalsete meetoditega. Piisab kui vastava seadmestikuga varustatud paat läbib järvel varem planeeritud transektid ning arvuti määrab kajaloe ja GPSi lugemi põhjal automaatselt sügavuse ja koordinaadid, mille põhjal joonistatakse juba täisdigitaalne sügavuskaart. Väiksemate veekogude puhul kasutatakse ka kaldalt raadio teel juhitavaid liikureid. Nende töötamist tutvustab alljärgnev video.
50 mm → 5,7 – 4,2 = 1,5 m
Seejärel, kasutades lihtsat ristkorrutist, arvutame
x mm → 0,8 m
x = 50 * 0,8/1,5 = 26,7 mm
Tulemuseks saame, et 5-meetrisele sügavusele vastav punkt asub kaardil 4,2-meetrise sügavusega punktist 26,7 mm kaugusel. Kõigil lõikudel olevate 5 m vastavate punktide ühendamisel saame 5 meetri isobaadi.
Tänapäeval on siiski juba olemas mitmeid tarkvarapakette, mis võimaldavad üksikute diskreetsete mõõtmiste tulemusi samajoontena kujutada ning lisaks lihtsatele sügavuskaartidele kujutada järvenõgu ka kolmemõõtmelisena. Ka loodimised ja asukoha määramine on omavahel ühendatud digitaalsete meetoditega. Piisab kui vastava seadmestikuga varustatud paat läbib järvel varem planeeritud transektid ning arvuti määrab kajaloe ja GPSi lugemi põhjal automaatselt sügavuse ja koordinaadid, mille põhjal joonistatakse juba täisdigitaalne sügavuskaart. Väiksemate veekogude puhul kasutatakse ka kaldalt raadio teel juhitavaid liikureid. Nende töötamist tutvustab alljärgnev video.