Sügavuskaardid
Kui me plaanime reisi meile tundmatusse piirkonda, siis on mõistlik teekonnale kaasa võtta kaart. Eriti kasulik on topograafiline kaart, mis annab meile rohkelt informatsiooni maastiku iseärasustest, pinnamoest, kõrgustest, veekogude paiknemisest. Sügavuskaardid on sarnased topograafiliste kaartidega. Ainuke erinevus on selles, et sügavuskaartide puhul paikneb maastik koos oma iseärasustega vee all.
Batümeetriline kaart kujutab endast sisuliselt järve pinnale kantud samasügavus-joonte e. isobaatide jada, mis iseloomustavad kindlates vahemikes sügavuse muutumist veekogu erinevates piirkondades. Seega, et me saaksime öelda midagi järve morfomeetriliste näitajate kohta, tuleb meil kusagilt hankida või hoopis ise luua järve sügavuskaart. Millised on aga heale sügavuskaardile esitatavad nõuded? Üldjuhul peaksid seal kajastuma järgmised
andmed:
|
- Järve nimi ja selle asend suuremas mõõtkavas lähikonnas paiknevate teiste objektide suhtes.
- Korralik mõõtskaala.
- Kindla intervalliga samasügavusjooned.
- Asend ilmakaarte järgi.
- Kaardistamise aeg ja kaardistaja andmed.
Joonisel 3 on toodud üks igati korrektne ja kõigile nõuetele vastav sügavuskaart.
Eesti väikejärvede sügavuskaarte on võrdlemisi napilt ja seal kajastuv info kaunis puudulik. Peamiselt pärinevad kaardid H. Riikoja 1930.a. tööst “Zur Morphometrie eineiger Seen Eestis”, mida on hiljem geograafide (Tõnis Kallejärv jt.) poolt kontrollitud ja täiendatud. Suurema osa järvede kohta puuduvad kaardid üldse ning teada on vaid mõned üksikud morfomeetrilised näitajad nagu pindala ja suurim sügavus. Digitaalsed kaardid on loodud vaid suuremate siseveekogude jaoks nagu Peipsi, Lämmijärv, Ülemiste järv ja Emajõgi.