Pindalaga seotud parameetrid
Lisaks pindalale on sügavuskaardilt võimalik välja lugeda veel mitmeid parameetreid, mis iseloomustavad järve veepeegli suurust ja kuju.
Suurim pikkus (Lmax) - kahe teineteisest kõige kaugemal asetseva kaldajoone punkti vahekaugus, mõõdetuna mööda järve pinda (Joonis 8). Suurima pikkusega on tihedalt seotud laineteekonna pikkus ehk laine ajutee (fetch), mis väljendab vaba veevälja, mille ulatuses saab tuul laineid kasvatada. Laineteekonna pikkus koos tuule tugevusega määravad lainete potentsiaalse
kõrguse. Järveefekti tekkeks peab laineteekonna pikkus olema vähemalt 100 km.
|
Järve laiust võib iseloomustada kahel viisil. Suurim laius (b vahel ka W) on suurim kaugus kallaste vahel, mõõdetuna risti järve suurimat pikkust tähistava
sirgega (Joonis 8). Keskmine laius on aga arvutuslik näitaja – pindala ja pikkuse suhe. Tihti tavatsetakse mõõta ka kaldajoone pikkust (L). See näitaja iseloomustab iseloomustab lineaarselt
järve ümbermõõtu konkreetse veetaseme juures ning annab hea ülevaate järve ja teda
ümbritseva maismaa vahelise ökotoni ulatusest. Kaldajoone pikkus ei anna siiski täit informatsiooni veepeegli kuju kohta, mis võib sõltuvalt järve tekkeviisist olla väga erinev (Joonis 9.)
Kujult ideaalsed ringid on enamasti kaldeerajärved ja meteoriidtekkelised veekogud. Ümara kujuga on söllijärved ning kunagistest merelahtedest maakerke tulemusena moodustunud rannajärved. Elliptiliste järvede teke on ebaselge, kuid võib oletada, et sellise kuju saab järv peale järvenõo moodustumist mingite väliste tegurite toimel. Tehisveekogud on tihti nelinurksed ning sarnase kujuga võivad olla ka tektoonilise tekkega järved. Harunev kuju on iseloomulik paisjärvedele, kus harud kopeerivad kunagiste jõeorgude asendit ja kuju. Soodijärved ehk vanajõed on reeglina poolkuu või komakujulised. Võrdlemisi harva on leitavad kolmnurksed järved ning nende teket seostatakse tektooniliste protsessidega, kuid ka glatsiaalse tekkega järved võivad taolise kuju omandada.
Kaldajoone graafiline kujutamine on küll väga informatiivne, kuid seda infot on statistiliselt raske töödelda. Seetõttu on praktikas levinud kaldajoone keerukuse ehk liigendatuse (SLD) arvutamine, mis on kaldajoone tegeliku pikkuse ja järve pindalaga võrdse ringi ümbermõõdu suhe:
Kaldajoone graafiline kujutamine on küll väga informatiivne, kuid seda infot on statistiliselt raske töödelda. Seetõttu on praktikas levinud kaldajoone keerukuse ehk liigendatuse (SLD) arvutamine, mis on kaldajoone tegeliku pikkuse ja järve pindalaga võrdse ringi ümbermõõdu suhe:
Tegu on olulise parameetriga litoraalikoosluste hulga ja ulatuste hindamisel. Ideaalse ringikujulise järve SLD=1 (Joonis 10). Veehoidlatel, mis on rajatud keerulise reljeefiga maastikule, on sagedasti SLD > 4 (Joonis 11).