Eesti järvede geomorfoloogia
Eesti järvede 2006.a. väljaantud nimestiku järgi on meil 2804 järve, neist looduslikke 1559. Vähemalt ühe hektarise pindalaga järvi on meil 2306 ning neist omakorda looduslikke 1304. Varasemates teatmikes koguarvuks pakutud 1200 järve on osutunud selgelt alahinnatuks.
Enamik Eesti järvedest on glatsiaalse tekkega, kuid leidub ka arvukalt tektoonilise tekkeviisiga rannajärvi ning tehisveekogusid. Tekkeviis peegeldub hästi ka meie järvede veepeegli kujus. Ideaalselt ümmargusi järvi on meil väga vähe ning kõige tuntum neist on Kaali kraaterjärv (Joonis 10). Paljud järved on suuremal või vähemal määral ümara kujuga (Joonis 15) ning enamasti on siis tegu söllijärvedega, mille nõgu on kujunenud irdunud ja pinnasesse mattunud jääpankade sulamisel. Mandrijää liikumine on kujundanud ka elliptilise kujuga järvenõgusid. Sellised on näiteks paljud voorte vahel paiknevad järved (Joonis 16). Arvukalt leidub ka korrapäraselt nelinurkseid järvi, mis peamiselt on tehisveekogud ning loodud kas maaparanduse käigus või kujutavad endast vanu ammendunud karjääre (Joonis 17).
|
Huvitavatest kujuvormidest tasub veel mainida kolmnurkseid järvi (Joonis 18), mis on üldjuhul siiski glatsiaalse tekkega ning rõngakujulisi järvi. Viimaste tüüpesindaja on Laiuse Kivijärv (Joonis 19), mis algselt oli ümara kujuga, kuid mis veetaseme alandamise ja soostumise tõttu omandas lõpuks O-kujulise välimuse.
Pindala poolest on Eesti järved võrdlemisi väikesed. Vaid 54 järve pindala küünib üle 100 ha ning nende hulgas ka kaks meie suurimat veekogu - Peipsi ja Võrtsjärv (pindalad vastavalt 3509 ja 260 km²). Suure pindalade erinevuse tõttu tavatsetakse ülejäänud järvi kutsuda ka lihtsalt väikejärvedeks.
Meie järvede kaldajoon pole kuigi liigendatud, jäädes 1,2-2,5 vahele. Suurema liigendatusega on peamiselt tehisjärved ning looduslikest veekogudest rabalaukad ning rannajärved. Rekordiomanikuks on Kauksi järv, mille liigendatus on pisut üle 8.
Lisaks väikesel pindala, pole Eesti järved ka teab kui sügavad ning vaid 12 järve suurim sügavus ületab 20 meetrit. Sügavaim neist on Rõuge Suurjärv 38 meetriga. Sama järv on keskmise sügavuse poolest samuti esikohal (11,9 m) ning keskmine sügavus üle 5 meetri on mõõdetud vaid ca 50 järves.
Looduslike järvede veemahtu puudutavad andmed on aga väga puudulikud, sest enamasti pole kusagilt võtta korrektseid sügavuskaarte. Seetõttu on mahu arvutamisel sagedasti kasutatud pindala ja keskmise sügavuse korrutist.
Meie järvede kaldajoon pole kuigi liigendatud, jäädes 1,2-2,5 vahele. Suurema liigendatusega on peamiselt tehisjärved ning looduslikest veekogudest rabalaukad ning rannajärved. Rekordiomanikuks on Kauksi järv, mille liigendatus on pisut üle 8.
Lisaks väikesel pindala, pole Eesti järved ka teab kui sügavad ning vaid 12 järve suurim sügavus ületab 20 meetrit. Sügavaim neist on Rõuge Suurjärv 38 meetriga. Sama järv on keskmise sügavuse poolest samuti esikohal (11,9 m) ning keskmine sügavus üle 5 meetri on mõõdetud vaid ca 50 järves.
Looduslike järvede veemahtu puudutavad andmed on aga väga puudulikud, sest enamasti pole kusagilt võtta korrektseid sügavuskaarte. Seetõttu on mahu arvutamisel sagedasti kasutatud pindala ja keskmise sügavuse korrutist.